Folklooriliikumine meil ja mujal maailmas

Folklooriliikumise üldiseloomustus ja korraldus
Folklooriliikumine on sotsiaalne, hariduslik ja kunstiline protsess, mille eesmärgiks on esivanemate kultuuripärandi ja rahvatraditsioonide hoidmine ja arendamine ning nende edasikandmine põlvkonnalt põlvkonnale. Oma raamatus “Rahvalaul ja meie” on Veljo Tormis kirjutanud vanast rahvalaulust nõnda:
“Sellega on seotud paljugi tänaseni püsivatest väärtustest - rahva kultuuriväärikus, sisemine tasakaal, ühtekuuluvustunne loodusega, põlvkondade järjepidevuse tunnetamine ja palju muud, mis kipub praegu lagunema mitmesuguste globaalsete nähtuste tagajärjel. /---/ Enda mõistmine ja tunnetamine on hädavajalik tasakaalu ja eluvõimelisuse säilitamiseks. Teadke, kes oleme ja kus on meie juured. Siis on kergem ka tulevikusihte seada”.
Oma usu kinnitamiseks lõi Veljo Tormis oktoobris 2005 Eesti Muusikaakadeemia juurde regilaulu keskuse, mis on uueks võimaluseks pärimuskultuuri väärtustamisel.

Folklooriliikumise tunnused?
1) pärimuse kandja isiklik suhestatus tegevusse – st., et suhe tehtavasse/loodavasse (mistahes see ka pole) on isiklik ja hingestav, mitte mehaaniline ja konveierlik. Pigem heas mõttes käeline/käsitöönduslik kui keskpäraselt “kunstiline” ja steriilne;
2) kõigi osalemine protsessis – st., et protsess pigem haarab kõrvaltvaataja kaasa kui lükkab kõrvale. Pärimuskultuur on inimesi liitev.

Folklooriliikumise ajaloolisest taustast
Euroopas tekkis ulatuslikum folklooriliikumine 50-60ndatel aastatel, mis omakorda viis Rahvusvahelise Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Nõukogu - CIOFF (LE CONSEIL INTERNATIONAL DES ORGANISATIONS DE FESTIVALS DE FOLKLORE ET DÀRTS TRADITIONNELS, UNESCO konsultatiivstaatus) loomisele Prantsusmaal 1970. aastal.
CIOFFi visiooni sõnastas organisatsiooni asutaja ja praegune auliige Henry Coursaget: “Arendada traditsioonilist kultuuri läbi rahvusvahelise koostöö, mis tugevdab rahvastevahelist sõprust ja üksteisemõistmist ning teenib sellega rahu maailma riikide vahel”. CIOFFi eesmärgiks tänaseni on levitada mõistvat ja lugupidavat suhtumist võõrastesse kultuuridesse koos omaenese kultuurilise eripära ja identiteedi säilitamisega, et tagada kõikide rahvaste ja kultuuride õigus kestvale elule.
CIOFFi 35.a. ajalugu on tunnistajaks folklooriliikumise tormilisele arengule kogu maailmas. Kui CIOFFi loojateks oli vaid 8 riiki, siis käesoleval ajal ühendab CIOFF 75 liikmesriiki kõikidelt mandritelt, kellel on oma CIOFFi rahvussektsioon, samuti on mitmeid assotseeruvaid ning korrespondentsliikmeid. CIOFFi eesmärkide elluviimine on olnud edukas tänu väärtushinnangute muutumisele ühiskonnas, organisatsiooni selgelt püstitatud missioonile, selle liikmete ühtsete maailmavaatelistele seisukohtadele ja nende entusiastlikule tegevusele.

CIOFFi geograafiline struktuur
CIOFF liikmesriigid on jaotunud sektoritesse, neid on kokku 6: Põhja-Ameerika, Ladina-Ameerika, Aasia ja Okeaania, Kesk-Euroopa, Lõuna-Euroopa ja Aafrika ning Põhja-Euroopa. Sektorid koosnevad rahvussektsioonidest. Põhja-Euroopa sekrorisse kuuluvad Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani, Norra, Iirimaa ja Suurbritannia.

CIOFFi juhtimine ja töökorraldus
Kõrgeim juhtiv organ on CIOFFi MAAILMAKONGRESS, mis toimub igal aastal erinevatel mandritel. CIOFFi poliitikat kavandab juhatus (president, 2 asepresidenti, peasekretär ja varahoidja). Täidesaatvaks organiks on TÄITEVBÜROO, mille moodustavad mitmed KOMISJONID (juriidiline-, festivalide-, rahandus- ja kultuurikomisjon) ning alalised ja ajutised TÖÖRÜHMAD (laste- ja noorte-, Folkloriada – ülemaailmse folkloorifestivali töörühm, jne). CIOFF omab alalist esindajat UNESCO juures. Viimased 10 aastat on üle maailma levinud NOORTEKODADE liikumine, et kindlustada folklooriliikumise areng ja CIOFFi aadete järjepidevus. Eestis loodi noortekoda 2002.aastal – ERFN 10. sünnipäeval. Juba alates 2003.a. on noored esindanud Eestit CIOFFi maailmakongressidel Prantsusmaal, Inglismaal ja 2005.a. Lõuna-Aafrikas. Suureks tunnustuseks Eestile on Noortekoja liikme, Kreete Mägi-Laasi valimine Põhja-Euroopa sektori esindajaks, ja muidugi Ingrid Rüütli valimne CIOFFi kultuurikomisjoni liikmeks. Ingrid Rüütel omab ka CIOFFi kõrgeimat autasu - hõbemärki, mis omistatakse rahvussektsiooni tunnustatud tegelastele.

Rahvusvahelised folkloorifestivalid
Folkloorifestivalid on muutunud maailma kultuurielu lahutamatuks osaks, mis suurendavad rahvastevahelist üksteisemôstmist, teenivad rahupüüdlusi ja rikastavad maailmapilti. Igal aastal toimub maailmas loendamatu hulk rahvusvahelisi folkloorifestivale. Ainuüksi CIOFFi egiidi all viiakse igal aastal kôikidel kontinentidel läbi ligikaudu 250 festivali. Festivalide korraldajatel on õigus ise otsustada, milliseid folkloori liike ja millistes vormides festivalil esitletakse. Peamiselt on esindatud rahvatants, -laul, -muusika ja käsitöö. Eristatakse kolme folkloorse materjali esitusvormi: autentne (A authentic), seatud (E elaborated) ja töödeldud/stiliseeritud (S stylized).